Hei.

Neljapäeval oli meil pizza ja veini pidu. Väga palju studenteid oli kohal ja nalja sai palju. Pizza oli hea, vein oli hea, seltskond oli mõnus. Meid käis ka külastamas GM (General Manager). Mul on temaga pilt ja me ikka ei suuda Häliga ära imestada, kui lahe pildi nägu GM'il on. Paljud läksid edasi peale pizzapidu Paceville'i (see on linnaosa, kus väga palju klubisid). Nagu alati, siis see oli ülerahvastatud ja nii kiiresti kui sinna läksime, nii kiiresti sealt ka tagasi tulime. Bussijaamas ootas kogu seltskond bussi. Sinna tuli üks takso ning umbes 10 inimest üritas sinna sisse ronida (mina ei üritanud ja seda ausalt). Kui nägime, et buss tuli, siis tõttasime selle peale. Natukese aja pärast oli bussi ümber 3 politseiautot ning kaks poissi veeti välja. Taksojuht väitis, et tema autole tehti kriimud, kuid tegelikult neid ei olnud. Poisid said õnnelikult bussi tagasi. Tagasi tulin ma Ungari tüdruku Eszteriga. Poolel teel läks bussijuht väga närvi ning hakkas hispaanlaste peale karjuma. Ta oli juba peaaegu ühte reisijat löömas. Seegi kord astus politsei bussi, kuid õnneks rahunes asi maha.

Toon teile näite suurepärasest ajaarvamisest ja kokkulepitud aegadest. Eile tuli Bradley mu juurde ning küsis, kas mul oleks temaga aega homme vestelda. Leppisime kokku, et kell 1 päeval lähen tema kontorisse. Kui kell 1 täna sinna läksin, siis teda polnud. Mängisin 20 min kabet ning pöördusin F&B direktori poole. Ta helistas Bradley'le ja ütles, et tulgu ma tagasi kell 3. Kui kell 3 tagasi läksin, siis üks ütles, et tule 30min pärast tagasi. Mõtlesin, et parem ootan. Umbes 10 min ootasin ja Bradley tuligi. Põhimõtteliselt pool päeva maha kantud, sest tahtsin minna Sliemasse. Aga kokkuvõttes oli tal mulle häid uudiseid (minu jaoks). Järgmine nädal kahel päeval olen hommiku- ja lõunasöögil inimene, kes räägib klientidega juttu ning tutvustab neile õhtusöögivõimalusi hotellis. See tundub päris huvitav ja annab võimaluse suhelda väga paljude inimestega. Üldsegi, tundub, et nüüd hakkab hotellis elu keema, sest järgmine nädal iga päev on üle 500 inimese, nädalavahetusel isegi 600.

Ilmad lähevad järjest kuumemaks ja väljas on väga raske olla. Isegi õhtuti on raske väljas töötada. Meeleolu aitab üleval hoida tore seltskond. Eelmises postituses rääkisin teile, et näen õudukaid. Üks öö kiskus asi väga imelikuks. Ma olin 100% veendunud, et keegi on meie toas. Küsisin veel, kas keegi on siin ja tule välja. Panin tule põlema ja otsisin vannitoast, aga kedagi ei leidnud. Päris hirmuäratav oli see kogemus.

Mul on ka väike koduigatsus. Ma arvan, et inimesed oskavad alles siis asju hinnata, kui nad viibivad mõnda aega kodust eemal. Ilmselgelt on Eestis ikka kõige parem!!

Selleks korraks jälle kõik, tsau!