Vaatasin eelmise postituse pilti ja mõtlen kui õnnelik üks inimene saab olla. Nagu näha, siis on õnneks vaja ainult üht väga väga sinist vett ;). Kahjuks pean nüüd tõdema, et olen haige. Võtsin rohud sisse ja temperatuur püsib 37.5 peal. Kui aga läksin täna supervisori juurde, siis tema arvas, et äkki läheb paremaks, kahjuks läks aga ainult hullemaks. Nüüd ma siin siis nukrutsen ja tahaks praegu ema kalli.

Midagi muud ägedat pole juhtunud. Pilte ma endast teha ei lasknud, kutt tundus täna väga solvunud olevat.

Carriba omad, igatsen teid, pilte on valus vaadata!:)

Aga olgu, peatse kohtumiseni.