Meil on ka eestlased Maltal.

Hei jälle.

Ma pean alustama sellega, et meil on Maltal eestlased kaasas. Nimelt mõnede kohalikega oleme leidnud sarnasusi eestlaste vahel - tukaga Talis, Bravo barman, Villu Viilvere, tumedam variant vendadest Kuusedest, Carriba Heikko. Nii et igakord, kui me neid inimesi näeme, tulete just teie meile meelde:)

Kuidas muidu? Praegu elame 11 tüdrukuga sviidis, homsest saan enda tuppa tagasi. Esimene vaba päev on neljapäeval. Et teid nüüd väga kadedaks teha, siis lisaks kahele vabale päevale nädalas saame vabaks võtta 2 päeva kuus. Mina olin aga kaval ja ütlesin, et ma tahaks neid enne äraminekut saada. Seega on mul terve nädal enne Eestisse tulekut vaba. How cool is that? Mainiks siis ära, et Robinil pidavat ka kõik ok olema ja elab 5 korda suuremas majas, kui meie Hiiumaal. Homme on tal sünnipäev ja ma ei saa talle helistada, pean Facebookis õnne soovima.

Täna olime jälle hommikusöögis. Seal peame siis lauad koristama, kohvi pakkuma, jälgima, et kõik korras oleks. Lihtsam kui restoranis. Seega suhteliset puhkus siin. Alati saame ka varem töölt ära. Täna siis saadeti mulle ilusti tuppa kiri, et võtke esimesel võimalusel ühendust Mariaga (meie siinpoolne vahendaja). Ta rääkis, et homme on mingi tutvustav värk ja peaksime kindlasti minema. Me ütlesime, et oleme tööl, kuid ta ütles, et rääkige juhendajaga. Kui rääkisime homse juhendajaga, siis ta ärritus ning ütles, et tema ei tea sellest midagi. Siis helistas meile hiljem tuppa ja ütles, et peame ikka tööl olema. No ma ei saa aru, miks siin keegi midagi tea (ometi sama maja inimesed).

Huvitav on siin ka see, et samas restoranis töötavad inimesed teevad asju teisiti. Üks ütleb, et kui neljasesse lauda tuleb kaks inimest, siis tuleb kõik teised asjad ära koristada. Teine ütleb, et tuleb ainult klaasid ära koristada. Kuidas nii? Igal pool võiks siiski ju ühtsed reeglid olla. See oli üks näide nii mõnestki.

Toit hakkab siin juba vaikselt vastu. Igapäeva menüüs on kindlalt ohtralt tomatit. Toit on siin väga rasvane. Kahel korral olen söönud liha ning väga enam kipu. Pasta on ikka põhiline. Eile käisime McDonaldsis kanaburksi söömas, see oli nii hea.

Inimesed on siin enamasti ikka väga sõbralikud. Kui sõbralikud ei ole, siis on väga kurjad (tukaga Talis). Omal nahal veel pole tunda saanud, kuid kõrvalt on näha. Nagu üks tüdruk ütles: vahepealseid, ehk normaalseid pole.

Andsime restorani manager'ile hindamislehed ja ta ütles, et me saame siin ilusti hakkama. Ma ütlesin, et ma loodan ja ta oli väga kindel, et saame. Väga hea, kui enesekindlust tõstetakse.

Praegu sajab meil vihma, te ei pea sugugi kadedad enam mu peale olema. Siinkohal mainiks ära, et koduigatsust mul pole. Ei tahakski siit ära tulla:)