Heii

Pole enam palju jäänud. Kas koduigatsus on? Sa veel küsid, muidugi on... Aga ilmad on teil koledad, nende pärast ei tahaks tulla..

Sõitsin täna autoga, aga rool oli väga valel pool. Kuidas ma igatsen autoga sõitmist, uskumatu.

Hotell on praegu inimesi täis. Studentite toast võeti voodid ära, aga meil jäeti alles, sest meie sõbra Jurgeni ema on housekeepingu juhataja. Tööd on meil veel 3 päeva. Peale seda on 6 päeva vaba, mis tähendab randa. Üks päev plaanime veeparki minna, sounds lots of fun.

Ma igatsen Stellat täiega. Täna nägin ühte musta labradori ja arvake, mis reaktsioon mul oli. Niuniuniuniu reaktsioon. Tahaks kartulisalatit ja grillliha ja kotlette ja kartuliputru ja valge šokolaadi toorjuustu kooki ja musta leiba ja hapukurki ja kukeseeni ja oma omletti!

Ilutulestikud on siin ikka üliilusad. Iga nädal näeb kahte või kolme. Supper!

Peatse kohtumiseni!

Heiii..

Sain juba märkuse, et ma ei ole kirjutanud. Vabandan väga. Mis toimunud on? Sonin inglise keeles. Kolm ööd. Esimene öö olin midagi rääkinud, siis Häli küsis, mida sa räägid. Ma olin öelnud I don't talk anything. Teine öö oli karjunud appi appi appi where am I, where am I. Kolmas öö ütlesin Oh my god. Hälil nalja nabani, mul ka natukene.

Üks päev sõin musta leiba, kas oli hea või jaaa.

Üks teine päev käisime Emma Hewitti peol. See oli täielik fail. Enamus olid seal allameetri kutid ja pliksid. Ja kuidas need pliksid riietusid. Mul oleks häbi, kui mul selline tütar oleks. (Ema see on koht, kus pead mu üle uhkust tundma) Siiani ei jõua ma ära imestada neid soenguid siin.. Kahju hakkab lausa. Ja üldse, tüdrukud, noored tüdrukud näevad siin päris litsakad välja. Vabandust, et nii räägin, aga see on valus tõde.

Palju veel jäänud on? 2,5 nädalat. Üks päev moskiitod sõid mu jalad ära. Ma olin üks suur muhk.. Võtsin allergiarohtu, sest nii paistes jalgu mul veel olnud ei ole.. Olen 4 korda siin haige olnud.

Söögid on endiselt jubedad, aga midagi peab ju sööma. See kõik käib suus ringi juba.

Eile käisin tsillimas ja sattusin ilutulestikule peale. Sain palju ägedaid pilte. Kui kellelgi soovi näha, siis Facebook või saadan teile mailile.

Võin julgelt öelda, et olen siin palju õppinud erialaselt.

Rohkem mul siin midagi põnevat rääkida ei ole. Jõuan siin veel paar sissekannet teha enne, kui tagasi tulen. Olge tublid ja kohtumiseni!

Hei.

Vahepeal on nii mõndagi juhtunud. Alustame sellest, et pidin enda toast välja kolima, sest üksi pole mind seal mõtet hoida. Läksin siis retseptsiooni ning selgus, et mul on arve. Tegin suured silmad ja ütlesin, et see ei ole võimalik. Ma ei ole kunagi hommikusöögis käinud ega kolmele hommikusööki võtnud. Arve oli 55.50. Tšekil oli minu nimi ning ütlesin, et see ei ole minu käekiri ja allkirja ei ole. See peale mees helistas toitlustusosakonda. Pidin kuskile allkirja andma ja rohkem sellest juttu ei olnud. Mind väga huvitab, kes nii teha võiks. Kahtlen, et need mu endised toakaaslased olid. Pealegi, meil ei ole lubatud kuskile niiviisi sööma minna. Peame selleks HR'i juurest paberi küsima ja selle paberiga saame 50% soodustust.

Teine lugu on selline, et see tuba, kuhu minema pidin oli HULLEM kui mu endine tuba. Mitte ainult tuba vaid ka inimesed. Ma ei hakka teie pead vaevama sellega, mida ma neist inimestest kuulnud olen. Piisab vaid sellest, et üks neist oli kunagi kodutu, elas tänavatel, põgenes hullumajast ja tegi kõikvõimalikke narkootikume (see ei ole kõik). Igatahes asi lahenes sellega, et rääkisin retseptsiooni kontori meestega oma olukorrast, nad olid väga mõistvad ja sain Häli ja ühe Prantsuse tüdrukuga ühte tuppa.

Endiselt töötan Yachtclubis ja aina põnevamaks seal läheb. Inimesed on lahedad ja nalja saab endiselt palju. Õpetame ka ühele meie töökaaslasele eesti keelt. Õigemini tema hakkab igast eesti keelsest sõnast kinni. Ta teab fraase: miks nii teed, ma ei kuule, ma ka ei kuule ju ja natukene halbu sõnu. Loomulikult see, kuidas ta seda ütleb on ülinaljakas. Ta õpetas ka meie supervisorile ühe halva sõna ja supervisor tuli ütles seda meile. Arvake ära, kui naljakas see oli.

Vahepeal oli ka ühe töötaja sünnipäev Yachtclubist. Pidu oli Vallettas ühes lokaalis. Seal oli väga tore ja nalja sai palju. Kõige naljakam oli see, et supervisor ja üks töökaaslane üritasid mind ühe kutiga paari panna. Supervisor järgmisel päeval ütles, et noh, kas hakkad abielluma. See oli nii naljakas ja väga hämmastav on see, kui vabalt inimesed siin ennast tunnevad. Lausa nii vabalt, et inimene, keda esimest korda nägin, pakkus kokaiini. Loomulikult ma keeldusin ja selle inimesega enam ei suhelnud.

Lõppude lõpuks pakkus üks mees, et ma olen EESTIST! Ma olin nii hämmeldunud, ta ise oli Taanist. Nägin ka DJ Faithlessi.

Praeguseks aga jälle lõpetan, olge tublid. Vaatan kuupäeva ja ainult 1 kuu jäänud. Jeiii!:)

Nägin täna 5 meetri kauguselt Rod Stewartit.

Vaatasin eelmise postituse pilti ja mõtlen kui õnnelik üks inimene saab olla. Nagu näha, siis on õnneks vaja ainult üht väga väga sinist vett ;). Kahjuks pean nüüd tõdema, et olen haige. Võtsin rohud sisse ja temperatuur püsib 37.5 peal. Kui aga läksin täna supervisori juurde, siis tema arvas, et äkki läheb paremaks, kahjuks läks aga ainult hullemaks. Nüüd ma siin siis nukrutsen ja tahaks praegu ema kalli.

Midagi muud ägedat pole juhtunud. Pilte ma endast teha ei lasknud, kutt tundus täna väga solvunud olevat.

Carriba omad, igatsen teid, pilte on valus vaadata!:)

Aga olgu, peatse kohtumiseni.

Kui Maltal kohtad eesti keelt kõnelevaid inimesi

Hei.

Alustan siis kohe selle rabava uudisega (minu jaoks). Käisime üks päev Häliga väljas ja peol tuli meiega rääkima mingi tüüp. Ega me väga ei saanud aru, mida ta rääkis, aga üks hetk ütles ta Eesti keeles lauseid. Meile oli see nii suur ja lahe üllatus. Tuli välja, et ta on mõned kuud Eestis olnud (ta on Norrast pärit). Veel teadis ta Hiiumaad ja arvas, et see on parim paik Eestis. Jesss!

Üks päev oli mul väga lahe klient. Kahjuks ta väga palju inglise keelt ei rääkinud. Ta küsis, kust ma pärit olen. Ta ise on Šveitsist, tema teab ühte Eesti tüdrukut ning talle meeldib väga Arvo Pärt. Veel rääkisime Maltast, Gozost ja Cominost. Järsku ta ütles, et sa oled väga fotogeeniline, et kas ma olen Eestis modell. Tuli välja, et ta on fotograaf. Vanaema Eha, nüüd ma usun, kui sa ütled mulle, et ma olen fotogeeniline. See mees sattus väga ekstaasi ja ütles, et tahab minust pilti teha, et ta võib mulle selle saata kas postiga või mailiga. Täna ta käis jälle meil söömas ja lehvitas mulle.

Restoranide manager Marco sai täna isaks. See tähendab, et ta on 3-4 nädalat hotellist eemal.

Rohkem ei ole mul teile midagi ägedat rääkida.. Vähemalt antud hetkel. Ehk siis peatse kirjutamiseni jälle!

Hei.

Väga vabandan, ma pole 9 päeva ühtegi sissekannet teinud.

Vahepeal on siis nii palju juhtunud, et käisime Cominol Blue Lagoonis. See on saar Malta ja Cozo vahel ning Blue Lagoon on Blue Lagoon. See oli tõesti väga ilus ja tahame seal veel ühe korra käia enne, kui tagasi tuleme. Ostsime sealt endale ujumismatid ning väga mõnus oli seal nendega vee peal logeleda. Tõeline puhkus ja paradiis.

Tööga on ka kõik korras. Nüüd tunnen end juba peaaegu kõiges kindlalt. Endiselt olen Yachtclubis. Kuna meil praegu palju rahvast, siis nüüd võtan juba ka tellimusi (hahaha). Veinipudeli avamises olen proff. Kuna meil oli siin nüüd kaks päeva väga tugev tuul, siis Yachtclub oli õhtusöögiks kinni ning olime sees Spice Islandi restoranis. Vahelduseks oli seal päris hea olla.

Väga palju olen siin endale uusi tuttavaid saanud. Selle peale võiks lausa öelda, et Malta vallutab mu Facebooki. Huvitav on see, et tõenäoliselt ma enam neid inimesi ei näe. Ma ei saa aru, miks on vaja lisada sõbraks, kui lihtsalt oled ühe korra näinud. Ja kõige parem uudis minu jaoks on see, et mu toakaaslased lähevad pühapäeval ära. Üks nendest on väga normaalne, teine kahjuks elab veel lilleaasal.

Räägin teile ka sellest, kust maalt ma siis pärit olen. Kõige lähedamale pakkusid kliendid Kanadast - sa oled Soomest eksole. Lisaks on kahed kliendid kihla vedanud. Üks kord mees ja naine pakkusid, kust mina ja mu töökaaslane pärit oleme. Naine pakkus, et ma olen Rootsist, mees Hollandist. Teise tüdruku kohta pakkus mees, et Itaaliast, naine aga Maltalt. Võitis naine, sest ta sai ühegagi täppi. Teine kord kliendid Valgevenest vedasid kihla, kuid kumbki ei võitnud. Kahjuks ma ei mäleta või nad ei öelnud, mis nad pakkusid. Ning veel kliendid on küsinud, kust ma pärit olen. Ükskord teatas klient, et tema on Lätist. Meeldiv oli kuulda, et keegi peaaegu sama kaugelt pärit on.

Väga palju pakutakse, et ma olen venelanna ja et meie emakeel on vene keel. Hea näide - üks päev rääkisin ühe mehega securityst ning vestluse lõpus ütles ta sposibo. Inimesed on väga üllatunud, kui kuulevad, et meil on oma eesti keel. Veel teatakse Eestit siin suure Eurovisiooni riigina. Üks poiss lausa teadis, mis aastal me võitsime.

Vanaema, aitäh sulle suurepärase kirja eest, seda oli väga lahe lugeda. Ema, endiselt tunnen su söökidest puudust. Pane vaim valmis, et hakkad mulle vaaritama.

Okei, järgmise korrani, tsau!

Hei.

Neljapäeval oli meil pizza ja veini pidu. Väga palju studenteid oli kohal ja nalja sai palju. Pizza oli hea, vein oli hea, seltskond oli mõnus. Meid käis ka külastamas GM (General Manager). Mul on temaga pilt ja me ikka ei suuda Häliga ära imestada, kui lahe pildi nägu GM'il on. Paljud läksid edasi peale pizzapidu Paceville'i (see on linnaosa, kus väga palju klubisid). Nagu alati, siis see oli ülerahvastatud ja nii kiiresti kui sinna läksime, nii kiiresti sealt ka tagasi tulime. Bussijaamas ootas kogu seltskond bussi. Sinna tuli üks takso ning umbes 10 inimest üritas sinna sisse ronida (mina ei üritanud ja seda ausalt). Kui nägime, et buss tuli, siis tõttasime selle peale. Natukese aja pärast oli bussi ümber 3 politseiautot ning kaks poissi veeti välja. Taksojuht väitis, et tema autole tehti kriimud, kuid tegelikult neid ei olnud. Poisid said õnnelikult bussi tagasi. Tagasi tulin ma Ungari tüdruku Eszteriga. Poolel teel läks bussijuht väga närvi ning hakkas hispaanlaste peale karjuma. Ta oli juba peaaegu ühte reisijat löömas. Seegi kord astus politsei bussi, kuid õnneks rahunes asi maha.

Toon teile näite suurepärasest ajaarvamisest ja kokkulepitud aegadest. Eile tuli Bradley mu juurde ning küsis, kas mul oleks temaga aega homme vestelda. Leppisime kokku, et kell 1 päeval lähen tema kontorisse. Kui kell 1 täna sinna läksin, siis teda polnud. Mängisin 20 min kabet ning pöördusin F&B direktori poole. Ta helistas Bradley'le ja ütles, et tulgu ma tagasi kell 3. Kui kell 3 tagasi läksin, siis üks ütles, et tule 30min pärast tagasi. Mõtlesin, et parem ootan. Umbes 10 min ootasin ja Bradley tuligi. Põhimõtteliselt pool päeva maha kantud, sest tahtsin minna Sliemasse. Aga kokkuvõttes oli tal mulle häid uudiseid (minu jaoks). Järgmine nädal kahel päeval olen hommiku- ja lõunasöögil inimene, kes räägib klientidega juttu ning tutvustab neile õhtusöögivõimalusi hotellis. See tundub päris huvitav ja annab võimaluse suhelda väga paljude inimestega. Üldsegi, tundub, et nüüd hakkab hotellis elu keema, sest järgmine nädal iga päev on üle 500 inimese, nädalavahetusel isegi 600.

Ilmad lähevad järjest kuumemaks ja väljas on väga raske olla. Isegi õhtuti on raske väljas töötada. Meeleolu aitab üleval hoida tore seltskond. Eelmises postituses rääkisin teile, et näen õudukaid. Üks öö kiskus asi väga imelikuks. Ma olin 100% veendunud, et keegi on meie toas. Küsisin veel, kas keegi on siin ja tule välja. Panin tule põlema ja otsisin vannitoast, aga kedagi ei leidnud. Päris hirmuäratav oli see kogemus.

Mul on ka väike koduigatsus. Ma arvan, et inimesed oskavad alles siis asju hinnata, kui nad viibivad mõnda aega kodust eemal. Ilmselgelt on Eestis ikka kõige parem!!

Selleks korraks jälle kõik, tsau!

Hei!

Esmaspäeval oli meil hotelli tutvustav loeng koos ringkäiguga. Üks mees korraldas meile mingi väikese mängu. Mäng seisnes selles, et pidime õhupalli jalgadega edasi andma. Vahepeal astus sisse ka hotelli direktor. Vaatas ja uuris, kuidas me seal nende õhupallidega maadlesime. Lõpuks ütles, et ma arvasin, et teil koolitus on, aga mis ma näen, te hoopis mängite mängu. Saime veel teada, et hotell on ehitatud feng shui teooriat järgides. Veel tuli ilmsiks, et perepead Elliotid lasid selle hotelli oma pojale ehitada sünnipäevaks (?!?!?!), kena kingitus või mis? Ema, järgmine sünnipäev soovin hotelli siis :D. Tegelikult on see hotell Elliotidel vaid väike mänguasi. Nendele kuulub veel suurettevõte World Energy Holdings Capital. Lisaks on valmimas hotellid Filipiinidel ja Miamis. Minulgi oli au kohata proua Ellioti. Tundus väga sümpaatne inimene.

Viimasel ajal on minuga midagi imelikku toimumas. Üleeile öösel nägin vist õudusunenägu. Ärkasin üles, nägin enda toas inimesi, lisaks toakaaslastele. Läksin vannituppa, üleni märg, süda väga paha. Kui tagasi voodisse läksin, siis mõtlesin, et ju need teised inimesed rõdu kaudu välja ronisid. Täna öösel nägin jälle õudukat, olin väga paanikas ja toakaaslane oli ka vist väga ehmunud.

Homme korraldatakse studentitele hotelli poolt pizza ja veinipidu. Minu töökaaslane Yachtclubist pidi tulema sinna oma kongobongo trumme mängima. Tore, et meile selline üritus korraldatakse. Saame kõik koos aega veeta ning meeldivalt süüa ja juua.

Toit on endiselt sama hotellis, ehk siis pasta. Üks päev sõin karutlit ja beef burgerit, aga see oli nii meeletult rasvane. Rääkisime sellest ühe kohalikuga, et meie ei ole harjunud nii rasvase toiduga. Sellepeale ta küsis, kuidas teie siis toitu teete. No kindlalt poole väiksema koguse õliga.

Leidsime siin suure toidupoe. Seal oli ikka nii palju häid asju. Tekkis kohe tahtmine ise süüa teha, aga kahjuks pole meil võimalik siin kööki kasutada. Piirdusime vaid puuviljade ja muude vajalike asjadega.

Selleks korraks aga jälle kõik ja peatse kohtumiseni!

Hei.

Pole ammu kirjutanud. Nagu juba maininud olen, siis see nädal töötan Yachtclubis. Esimesed kaks päeva olid väga lahedad. Meil on äge seltskond ja nalja saab palju. Kuna üks tuttav kokk lubas eelmine nädal wrapi teha, aga unustas ära, siis sain selle esmaspäeval. Kui meeldiv õhtusöök mul oli. Õhtuses vahetuses on veel üks Ameerika kokk ning huumorisoonega tal probleeme pole. Marco küsis mu käest eile, kus ma järgmine nädal töötada tahan ning ütlesin, et jätkaks Yachtclubis. Huvitav, et lausa pakutakse, kus sa töötada tahad. Lähiajal peaks meil ka koolitus tulema.

Peale töö oli mul siin veel üks huvitav poes käik. Eile jalutasin mööda peatänavat ja järsku kargas mu juurde mingi väike mees. Küsis kähku nime ja kas ma oleks huvitatud.. Hakkasin ei ütlema, kuid ta lihtsalt ütles, et väga hea, tule edasi siis. Väga kiiresti rääkis ja tutvustas ennast jne. Siis ütles, et mida sa tahaksid, kas näole, kehale või küüntele ja juba ta poleeriski mu küünt. Natukese aja pärast ütleb, et luba, et sa ei karju, kui sa seda näed. Ma ise olin naerukrampides. Vaatasin küünt ja tavaline, olen varem ka sellist asja näinud. Siis see mees, aga rääkis ja rääkis ja pressis veel igasugu asju peale. Lõpuks hakkas väga imelik, sest ta vaatas mu nahka ja katsus käsi jne. Kui ma millegi peale ei ütlesin, siis tema jaoks tähendas see jah. Lõpuks tutvustas kehasoola. Ütles, et ma teen sulle 50% allahindlust, aga keeldusin. Ta tahtis veel oma numbrit anda ja välja kutsuda, kuid seal meie vestlus lõppes. Ma kujutan ette, et see on umbes samasugune töö nagu Robinil, aga Robin vähemalt mõistab sõna "ei".

Nüüd on mul jälle tulemas kaks vaba päeva. Need veedan kindlalt rannas, sest tõesti, kui üks päev päikest ei näe, siis oled lumivalguke tagasi. Põhimõtteliselt. Tahaks ka lõpuks sinna Blue Lagoonile minna, kuid üksi ei taha ka väga minna. Leidsime paketi, kus hinnas on transport sadamasse, laevasõit, söök ja transport hotelli tagasi - 35eurot.

Eelmine nädal käisin ka ühe Eesti naisterahva juures. Nad on oma mehega siin sukeldumisinstruktorid. Kui plaanitust rohkem raha alles jääb, siis kavatsen kindlasti oma viimasel nädalal proovida sukeldumist.

Praegu vaatan Carriba pilte ja väike igatsus tuleb peale...

Siinkohal aga lõpetan, sest midagi muud ägedat mul praegu pole juhtunud. Ciao!

Heihei.

Mis vahepeal toimunud on? Kõige lahedam uudis on see, et meile saabus üks eestlane veel. Nüüd on rohkem kamraade ja huvitavam. Käisin ikkagi MTV kontserdil, nägin ainult David Guettat, ta esines kõigest 30min, mis oli täielik pettumus.

Kuna mu toakaaslased on pubekad 17 aastased ja ei oska korda endiselt hoida, siis pidin kasutusele võtma karmimad meetodid ehk käisin HR'i juures ja rääkisin loo ära. Tuba on nüüd korras ja loodan, et nii ka jääb. Lisaks meil oli eile meeting, kus räägiti, et turvamehed on näinud sisebasseinis ujuvaid õpilasi (me ei tohi kasutada sise- ega välibasseini), me ei tohi kasutada klientidele mõeldud lifte jne. Õhtul käisime köögis kakaod toomas ja mida ütleb minu toakaaslane - läheme normaalse liftiga. Ma ütlesin, et kas sa ei kuulnud, mida meile räägiti. Vastuseks sain, et who cares? Vabandust, aga mina ei taha sinu pärast mingitesse jamadesse sattuda.

Terve selle nädala olen töötanud Yachtclubis õhtuses vahetuses. Meil on seal väga lahe seltskond, nalja on nabani. Kuna veel pole tipphooaeg, siis saan tavaliselt varem ära. Laupäev ja pühapäev on mul vaba ning saan päevitama minna. Seoses sellega, siin on nii soe ja eriti veel päikese käes. Täpselt nagu saunas higistaks ja ma mõtlen seda päris tõsiselt. Järgmise nädala töötan ka samas kohas õhtuses vahetuses. Mulle meeldib seal väga kui välja arvata sisalik, kes elab nõudepesuruumis. Seal töötab ka minu lemmik hostess lady - ta on väga sõbralik ja lubas mulle saata kooli aruande jaoks materjale, sest ta teab, kui raske on midagi üles leida.

Aga nüüd pean lippama tööle, peatse kuulmiseni!

Kid Rock ja Kelis

Hei hei.

Sellest nädalast töötan õhtuti Yacht Clubis. Eile oli esimene õhtu. Poole pealt pidin minema Tiki Bari, sest meil ei olnud väga kiire. Uues kohas ei teadnud ma midagi - kust midagi leida, mida teha, kuhu midagi panna jne. Kuna väga kiire oli, siis polnud kellelgi aega seletada, aga lõpuks asi ikka laabus. Aga eilse päeva tippsündmus on see, et poole 6 ajal tuli Yacht Clubi Kid Rock oma seltskonnaga. Loomulikult tema ainult istus ja tema eest telliti asju. Minu suureks kohustuseks oli nende lauda pizza viia. How cool is that? Ma seisin ta kõrval! Tegelikult ma pole nii emotsioonides, kui mu toakaaslased. Samuti ei tohi me siin mingit elevust üles näidata, sest me peame austama nende privaatsust, mis peaks siis hotelli poolt tagatud olema. Vahepeal istus nende lauas ka Kelis. Seega kaks suurt staari seoses MTV nädalaga Maltal on nähtud. Üldse on meil siin hotellis väga palju inimesi seoses MTVga. Ausalt öelda jätab mind see külmaks ja ma olen ainuke student, kes ei lähe kolmapäeval MTV kontserdile. Augustis on meil siin Akon, sinna peaks küll vist minema. Aega on, eks näis

Muud suurt mul pole siin vahepeal juhtunud. Ilmad on nüüd väga ilusad ja soojad. Kui päikest võtta, siis tekib tunne, et olen saunas. Aga selleks korraks kõik. Tsau!

Huvitav ja katastroof

Hei.

Töö osas ma olen endiselt pettunud ja ei taha sellel pikemalt peatuda, sest ühe sissekande juba tegin selle kohta. Lisaks võib-olla nii palju, et inimesed siin ei naerata ning kui mina naeratan, siis tekib tunne, et olen mingi hälvik. Täna juhendaja küsis, miks ma nii vaikne olen, ütlesin talle, et te räägite oma keeles ja mina seda kahjuks ei oska. Siis ta ütles, et sa oled ainuke, kes ei räägi Malta keelt, nii et meie ei vaevu inglise keeles rääkima. Muidu on Alfred tore. Täna ütles, et kindlasti oota oma tipp ära (nad vist teevad pettust, eriti Daphne). Veel tööst, et hommikusöögis oli väga õel kohalik. Ta loopis taldrikuid ja oli väga närviline, tegi nägusi ja turtsus. Ütlesin, et võtan 10 minutiks käru, et pean asjad alla viima. Siis ütles vihapurskega, et mul ei ole teist. Kui mainisin, et Alfred palus mul seda teha, siis ütles kohe okei.

Täna oli meil uust host lady, kes ütles, et ta on transvestiit, et lasi oma hääle muuta, rinnad panna, aga suguelundit pole vahetanud. Ilmselgelt ta valetas. See oli temast inetu. Muidu kui rääkida teistsugustest inimestest, siis eile kohtasin väga palju omasoo austajaid. Mu üks juhendajatest on gei. Minu jaoks oli see natukene (ma ei leia seda sõna), sest meil Eestis pole see nii levinud. Täna tuli ta mulle muiates vastu ja küsis nagu ikka "allright".

Peale tööpäeva (tippsündmus oli see, et sain hiiglasliku tõukerattaga sõita) olin ma üllatavalt heas tujus, kuid siis mingi aja pärast vajus jälle ära. Käisin ka täna kooli jaoks asju uurimas, kuid jälle öeldi, et me peame uurima ja vaatama jne. Küll neil on ikka palju aega siin.

Tuli meelde - ma arvan, et Malta poiste pool palgast läheb geeli peale. See on lihtsalt uskumatu. Täna nägin ilutulestikku - Maltal on see praegu kuum teema, iga õhtu kuskil midagi toimub. See oli väga ilus, midagi sellist pole ma varem näinud.

Täna mu toakaaslane rääkis, et tema juhendaja toateeninduses (23 aastane noormees) räägib liiga palju. Ehk siis ta oli rääkinud, et neil oli tüdrukuga korter olnud, aga nad olid lahku läinud. Tüdruk oli kuti autole võtmega jäljed kraapinud. Ta sai väga vihaseks ning läks selle neiu juurde ja peksis läbi (kui jube on sellele mõelda). Noormees olevat selle eest vanglas olnud. Toakaaslane rääkis, et kui kutt seda talle rääkis, siis oli see nii muuseas olnud. Ma arvan, et üks inimene peaks sellist asja kindlasti häbenema, eriti meessoost isik. Üldse Malta inimesed räägivad siin endast palju ja väga avameelselt.

Toit köögis hakkab järjest jubedamaks muutuma, see on nii kohutavalt rasvane ning iga päev on sama söök.Söökla tomatid oleks ka justkui eelmisest nädalast ja kapsalehed on mädaallikaga. Ma igatsen ema kartuliputru ning ökokotlette, ema kodujuustuheeringakurgimunasibulatillikompotti värske kartuliga, vanaema hapukurke, isa ja Epu seeni, teise vanaema rosoljet. Kui tagasi tulen, siis ootan, et oleksite lennujaamas nende hõrgutistega vastas. Hommikusöögis on hea olla, seal saab igasugu vägevaid pirukaid. Kokad on sõbralikud ja alati lubavad kõike võtta (v.a peakokk ja Daphne). Õhtusöögis saab ka vahel kõike head ja paremat. Aga väga palju toitu nad viskavad minema ja head toitu!!! Pangu siis ilusti kile alla ja järgmine päev kööki personalile söömiseks. Pulma ja banketti snäkkid on vaieldamatult parimad, mida ma eales saanud olen.

Rääkisin just Marcoga ja nägin järgmise nädala töögraafikut. Olen terve järgmise nädalavahetuse vaba. Nädala sees töötan jälle Yacht Clubis kella poole neljast 12ni õhtul. Ütlesin talle, et olen hommikusöögis töötanud, kuigi peaksin Yacht Clubis olema. Ta tegi suured silmad ja ütles, et sa peaks selle kutiga vaatama, kuidas seal enne avamist asjad käivad ja lubas juhendajatega rääkida. Mingigi lootus on jälle olemas.

Praeguseks aga kõik, sest kell on mul pool 1 ja peab magama minema. Olge tublid ja tsau!

Hei.

Ma olen enamus sissekanded siin ainult oma tööst teinud. Ma üritan nüüd natukene Maltast enesest ka rääkida. Nagu teate, siis siin on tagurpidi liiklus. Ma pole sellega siiani suutnud harjuda. Täna nägin ka esimest autot, mille rool oli vasakul. Jah, Häli, ma nägin seda autot, tegin sulle ära.:D Siiani oleme ikka bussiga liigelnud. Bussid on nii vanad kui ka uued. Kui vanema bussiga sõita, siis tekib tunne, et olen India filmis. Kuidas need siia ära mahuvad? Ma ei saa aru sellest, sest tänavad on kitsad, kurvilised, üles ja alla.

Malta on väiksem saar kui Hiiumaa, kuid see tundub palju palju suurem. Siin on linn linna otsa. Täna nägin bussi aknast Malta pilvelõhkujat, see oli päris modernne maja. Muidu on siin majad minu meelest kõik ühesugused. Majadel on numbrid ja nimed.

Inimesed on siin väga sõbralikud, endiselt. Näiteks eile läksin lihtsalt jalutamas ja siis tänaval tuli inimene vastu ja küsis "allright", nii nagu nad seda iga päev 10 korda teevad. Üks asi, mis siin väga häirib on see, et inimeste hambad on väga väga koledad. Ma pole veel siiani näinud ilusate hammastega kohalikku. Näiteks sain veel teada seda, et kohalikud võivad kasiinosse minna 25 aastaselt, aga välismaalased 18 aastaselt (ma ei ole kasiinos käinud). Nagu ma vist juba kirjutanud olen, siis siin võib drink and drive, mis minu meelest ei ole normaalne. Kuid siin pidi ka palju õnnetusi olema. Maltal on üks vangla ja üks haigla. Vanglas pidavat umbes 600 vangi olema. Peale Euroopa Liiduga liitumist on nende teed paremas seisukorras (läigivad ja on libedad), uhkemad tanklad. Umbes 10 aastat tagasi neil valgusfoore polnud, kuid nüüd juba on. Samuti on siin veel palju sisserändajaid Aafrikast (või põgenikke, ma täpselt ei saanud aru), kellele Malta valitsus peab leidma töö ja elukoha. Matlal on kinnisvara kallis - 300EURi on 1 kuu korteriüür. Koolisüsteemist ma päris täpselt aru ei ole saanud, kindlasti ei ole see selline, mis meil siin on.

Praegu ma rohkem ei oska oma tarkusi teiega jagada. Olge rõõmsad ja head pühade algust:)

Hei hei.

Pole teile mitu päeva kirjutanud. Mis siin siis vahepeal juhtunud on? Reedel olin kella 2ni tööl. Marco (meie peaaegu kõige bossim boss) lubas meil töö ajal white russianit juua ja snäkke süüa. White russian oli liiga magus, sest nad tegid seda vahukoorega põhimõtteliselt. Töö ei olnud raske ning inimesi oli suhteliselt vähe. Kliendid olid lõpuks väga purjus ja naljakad minu meelest. Prantsuse poiss, kes meiega tööl oli, ütles, et ta jõi vist liiga palju. Selle poisi põlvega juhtus ka täna õnnetus. Huvitav oli see, et teised töötajad aitasid ta ainult toolile ja siis naersid, et ta nuttis. Mina viisin talle jääd ja juua, aga tal oli tõsiselt valus. Kiirabi tuli ja viis ta ära. Täna ma pole temast rohkem kuulnud, loodan, et homme saan midagi teada.

Eile olin terve päeva rannas ehk siis kaljude peal. Nii mõnus oli, see merekohin. Natukene tuli Hiiumaa tunne. Tuul oli eile päris suur - mõtlesin teie peale surfarid Hiiumaalt. Õhtuks oli nahk ilus ilus punane, vähi tähtkujust nagu ma olen. Pilti vaadake Facebookist:)

Rääkisin just Robiniga, ta on vist väga tsillis seal omadega. Ühesõnaga on kõik hästi ja vurab tööd teha.

Käisin täna Marco juures, sest mul oli vaja printida. Näitasin talle, mis infot mul hotelli kohta vaja on. Ta ütles, et issand, et see ju puhta management. Ma ütlesin, et jah, et seda me ju õpimegi. Küsis, kuidas siiani on ja ta ütles, et varsti saame ise hakata tellimusi võtma ja end põhimõtteliselt täieõiguslike töötajatena hakata tundma. Ma loodan, et sõnad peavad paika.

Eile käisin Malta väikseimas linnas Mdinas. Ringi teeb peale 10 minutiga ma arvan ning osadel tänavatel saab naabermaja semuga kätt suruda. Seal oli väga ilus, aga mul oli nii külm, et ma väga ei suutnud sellele ilule keskenduda. See on koht, kuhu ma tagasi tahan minna, sest see vaade oli võrratu ja just õhtul.

Täna öösel mu toakaaslased käisid väljas. Nad jõudsid tagasi kell 5 ja arvake, kas nad olid vaikselt. Sellise jutuga tulid sisse, kolistasid, vaatasid telekat?!? Kui ma küsisin, kas te hakkate veel telekat vaatama, siis nad arvasid, et jah kuigi minu poolt oli väike vihje, et ma tahan magada. Ma olin väga pettunud, sest minu uni oli läinud. Ning veel, te peaks seda tuba nägema, see on rõve, kuidas tüdrukud oma asju hoiavad, kui külla tuleksite, siis poleks imekspandav, et kuskil kellegi rinnahoidjad vedelevad vms. Arghh, ma olen natukene kuri. Üks tüdruk küsis üks päev minu käest, kuidas pesu pesta. Tundub, et mõnel on väga roosiline elu.

Homme töötan jälle kella 8st 16.30ni ning peale seda läheme tõenäoliselt välja. Aeg tõsiselt lendab siin, juba ongi 2 nädalat möödas. Aga peatse kuulmiseni:)

Rõõmus päev

Hei.

Alustan sellega, et täna siis käisin Marcoga rääkimas ja ta ütles, et saab küll nii, et püsin mõnda aega ühe koha peal. Väga tore uudis oli see. Teine hea uudis oli veel tema poolt see, et saan järgmisel nädalal teisipäeva ja laupäeva vabaks ning töötan Yacht Clubis (ma arvan, et see ja Tiki bar on kõige lahedamad kohad siin üldse). Jeii, ma olen nii õnnelik. Pole see asi siin nii hull midagi.

Täna käisin Austria tüdrukutega rannas, Golden Bayl. Seal oli väga mõnus. Siin on väga soe ning natukene karge vesi oli väga hea. Alguses oli vesi sogane ja mitte väga mõnus, kuid kui natukene kaugemale läksime, siis oli see kristallselge. Arvasin, et saan jalad põhja panna, kuid ei saanudki, nii sügav oli, mis sest, et põhja nägi väga ilusti. Sain ka nüüd ära proovida, kuidas Vahemere vesi hoiab inimest pinnal. Päris mõnus, ei olegi kummimadratsit vaja. Vesi on siin aga väga soolane ja see tunne ei ole üldse mõnus. Veest välja minnes näeb igal pool üle keha soolarante. Käisime ka söömas. Ma ei oodanud midagi väga suurt, kuid see portsjon oli jälle nii suur.

Täna rohkem midagi erilist ei toimunud ning nüüd lähen kümnendale korrusele vaadet nautima:)

Olge tublid ja tsau!

Töökorraldus

Hei.

Ma kohe pean ühe väikese sissekande tegema siinsest töökorraldusest. Ma ütlen ausalt, et täna olin ma vahepeal väga pettunud ja kuri. Alustaks siis sellega, et tööjuhendis on kirjas, et ei tohi olla silmapaistvaid kõrvarõngaid, üks sõrmus kummaski käes, kaelakee nähtaval, pikki küüsi - mida ma iga päev näen? Üks trumpab teist millegagi. Isegi juhendajad ei ütle oma töötajatele midagi. Vabalt võib tööajal jutustada, varjust patsi kohendada, küüsi närida vms. Selline suhtumine ajab natukene kurjaks.

Täna olin jälle hommikusöögis, aga täna olin back of house ehk poleerisime - 4h. Üks inimene küsis mu väsimuse peale, kas liiga palju taldrikuid. Haha. Tegelikult see oli naljakas. Igatahes, üks töötaja ütleb mulle, näe, tee nii ja nii, saad kiiremini. Ma ütlesin, et need asjad jäävad märjaks ja mina tahan korralikult teha (5* hotell peaks ju olema, mida ma talle muidugi ei öelnud). Tema ütles, et aega pole. Ma aga tegin omas tempos edasi. Lõpuks hakkas juba päris huvitav, sest kohalikud on sõbralikud ja nalja saab nendega palju. Nii et korraks sai ka tuju rõõmsamaks.

Peale hommikusööki läksin välja, kus on siis Jahtklubi restoran vms. Seal oli mul uus juhendaja, päris tore mees, kuid kui sinna jõudsin, siis ta pistis mulle menüü kätte, et vaata seda ja proovi midagi õppida, ise jooksis minema. Vaatasin seda seal tükk aega. Ta tuli tagasi ja hakkas laudade vahelt sõeluma. Siis järsku ütles, et näe, sina teed seda. No miks on vaja pea laiali otsas ringi joosta. Üldsegi, meil võiks olla enne uude kohta minemist mingi väike training vms. Ja nüüd veel, ma ütlen ausalt, ma olen pettunud - kui kohtusime Bradley ja Marcoga, siis mõlemad küsisid, kas me oleme varem tööd teinud. Miks ma oma CV siis üldse saatma pidin? Ma arvan, et mul on piisav töökogemus ja saaksin ka sellega hakkama, millega kohalikud teenindajad. Ilmselgelt ei saa inimest pimesi usaldada, kuid tehku koolitus. Süsteem on igal pool põhimõtteliselt sama.

Mind ärritab ka see, et näiteks täna hommikul olin hommikusöögis, peale seda Jahtklubis, ning reedel olen õhtusöögil. Et võimalikult palju oskusi saada, võiks ju ühe koha peal 2 nädalat vähemalt olla. Rääkisin ka pärastlõunase juhendajaga sellest ja ta ütles, et ta saab täiesti aru, mida ma mõtlen ja see ei ole jah kõige parem variant. Kas nad üldse teavad, et ma turismi õpin? Vaevalt. Lähen ka homme restoranide juhatajaga rääkima, sest ma olen tõsiselt segaduses.

Uhh, sain mure kaelast räägitud.

Olgu nüüd, Kairi, palju õnne lõpetamise puhul ja kallis venna (ma arvan, et sa ei loe seda) palju õnne sünnipäevaks!!!

Ciao.

Meil on ka eestlased Maltal.

Hei jälle.

Ma pean alustama sellega, et meil on Maltal eestlased kaasas. Nimelt mõnede kohalikega oleme leidnud sarnasusi eestlaste vahel - tukaga Talis, Bravo barman, Villu Viilvere, tumedam variant vendadest Kuusedest, Carriba Heikko. Nii et igakord, kui me neid inimesi näeme, tulete just teie meile meelde:)

Kuidas muidu? Praegu elame 11 tüdrukuga sviidis, homsest saan enda tuppa tagasi. Esimene vaba päev on neljapäeval. Et teid nüüd väga kadedaks teha, siis lisaks kahele vabale päevale nädalas saame vabaks võtta 2 päeva kuus. Mina olin aga kaval ja ütlesin, et ma tahaks neid enne äraminekut saada. Seega on mul terve nädal enne Eestisse tulekut vaba. How cool is that? Mainiks siis ära, et Robinil pidavat ka kõik ok olema ja elab 5 korda suuremas majas, kui meie Hiiumaal. Homme on tal sünnipäev ja ma ei saa talle helistada, pean Facebookis õnne soovima.

Täna olime jälle hommikusöögis. Seal peame siis lauad koristama, kohvi pakkuma, jälgima, et kõik korras oleks. Lihtsam kui restoranis. Seega suhteliset puhkus siin. Alati saame ka varem töölt ära. Täna siis saadeti mulle ilusti tuppa kiri, et võtke esimesel võimalusel ühendust Mariaga (meie siinpoolne vahendaja). Ta rääkis, et homme on mingi tutvustav värk ja peaksime kindlasti minema. Me ütlesime, et oleme tööl, kuid ta ütles, et rääkige juhendajaga. Kui rääkisime homse juhendajaga, siis ta ärritus ning ütles, et tema ei tea sellest midagi. Siis helistas meile hiljem tuppa ja ütles, et peame ikka tööl olema. No ma ei saa aru, miks siin keegi midagi tea (ometi sama maja inimesed).

Huvitav on siin ka see, et samas restoranis töötavad inimesed teevad asju teisiti. Üks ütleb, et kui neljasesse lauda tuleb kaks inimest, siis tuleb kõik teised asjad ära koristada. Teine ütleb, et tuleb ainult klaasid ära koristada. Kuidas nii? Igal pool võiks siiski ju ühtsed reeglid olla. See oli üks näide nii mõnestki.

Toit hakkab siin juba vaikselt vastu. Igapäeva menüüs on kindlalt ohtralt tomatit. Toit on siin väga rasvane. Kahel korral olen söönud liha ning väga enam kipu. Pasta on ikka põhiline. Eile käisime McDonaldsis kanaburksi söömas, see oli nii hea.

Inimesed on siin enamasti ikka väga sõbralikud. Kui sõbralikud ei ole, siis on väga kurjad (tukaga Talis). Omal nahal veel pole tunda saanud, kuid kõrvalt on näha. Nagu üks tüdruk ütles: vahepealseid, ehk normaalseid pole.

Andsime restorani manager'ile hindamislehed ja ta ütles, et me saame siin ilusti hakkama. Ma ütlesin, et ma loodan ja ta oli väga kindel, et saame. Väga hea, kui enesekindlust tõstetakse.

Praegu sajab meil vihma, te ei pea sugugi kadedad enam mu peale olema. Siinkohal mainiks ära, et koduigatsust mul pole. Ei tahakski siit ära tulla:)

Hei.

Oeh, ei teagi, millest Teile rääkida. Ilmad on siin palavad ja palavamaks läheb. Teil on seal Eestis torm jah?:) Hea on istuda hotellitoas, kus on konditsioneer. Reedel olime restoranis tööl. Töö on ikka sama, alguses voldime salvrätikuid, siis vaatame, et lauad oleks korras. Peale seda on paus ning kui tagasi läheme, siis seisame veel 1h niisama ja kella 7 ajal hakkab siis töö. Laudade koristamine, jookide serveerimine, laudade katmine jne. Mingi aeg suundume kööki, kus siis vaja asjad ära poleerida. Saime ka 1h varem vabaks, päris hea või mis. Eile olime pulmas. Kui ilus see kõik oli, aga meie tegime tööd ja mitte vähe. Algul pidime siesima suurte vaagnatega sissepääsu juures. Kui rasked need olid. Hiljem pidime käima ringi ja kõigile snäkke pakkuma. Ma arvasin, et mul ei ole täna enam käsi, aga ikka alles on ja tunne on päris hea. Eile pidime minema kella 6ks tööle. Kui läksime sinna, siis mingi mees ütles, et kõik on pausil, minge ka. Tagasi pidime siis kell 7 olema. Kell 7 läksime tagasi ja siis seisime jälle 1h. Päris normaalne töökorraldus on siin. Aga sobib, sest õhtu oli raske. Kuna kella 6ks pidime minema, arvasime, et peame kella 3ni olema, kuid meie juhendaja lasi meid kell 12 ära. Pole paha ma arvan. :)

Räägiks ka teile sellest, et seelikuga siin hotellis väga ringi ei tasu käia. Kokapoisid satuvad liiga ekstaasi. Täna peavad kõik tüdrukud enda tubadest välja kolima, sest 14-15 on hotell rahvast täis. Kolime ühte training roomi, kus siis peame kolm ööd kõik koos vastu pidama. Pole hullu ma arvan. Täna olen veel restoranis tööl ja homme siis hommikusööki. Kell 7 on äratus. Huvitav on see, et aeg nagu lendaks siin. Kõik möödub nii kiiresti.

Natukene nõme on siin see, et me peame igasuguste osakondade vahet jooksma. Okei, see on hea, aga 1 päev ühes kohas, teine päev teises kohas. Natukene paha sellepärast, et tahaks nendest kohtadest võimalikult palju teadmisi saada. Huvitav on ka see, et töötajad ise meile midagi väga ei räägi, osasid asju olen õppinud näiteks teiste trainee'de pealt. Kuidas saab võimalikult palju teadmisi, kui ainult ühe päeva ühes kohas olen? Võiks ju umbes 2 nädalat ühes kohas paikne olla.

Ringi ma siin veel ei ole väga käinud, ainult lähiümbruses. Ahjaa, nägin ka sisalikku üks päev. Natukene hirmuäratav oli see, aga ta ilmutas end ainult sekundiks. Toakaaslased austerlased on väga toredad, nüüd juba suhtleme rohkem ja mul on tegelikult hea meel, et nendega koos olen.

Praegu ma rohkem ei oksagi midagi kirjutada. Eks homme õhtul annan teada, kuidas hommikusöögis töötada on. Kell 8 juba peab kohal olema. Seniks aga olge toredad!

Esimene tööpäev

Hei hei.

Nüüdseks on siis olnud ka esimene tööpäev. Kell pool 4 eile läksime restorani, kus kohtusime Dapnega. Ta ütles, et tema vahetus saab kohe läbi ning varsti tuleb keegi teine. Ta viskas nalja selle üle, et üks meist on blond ja teine tumeda peaga. Tema jaoks oli see vist natukene arusaamatu, kuidas nii saab olla. Mul oli ka sõnastik kaasas. Ta võttis selle mult ära ja hakkas seda lappama. Ta proovis sealt mõningaid sõnu eesti keeles hääldada. See ei tulnud tal hästi välja. Seejärel näitas ta kätte, kuidas linikuid voltida ning kadus minema. Mõne hetke pärast kohtusime meie eilse juhendajaga. Ma ei mäleta ta nime kahjuks. Ta rääkis kiiresti, kuidas laudadelt nõud ära koristada ning kuidas need uuesti ülesse teha. Päris lihtne osa. Olime olnud 1,5h tööl ja juba saime pausile. Käisime söömas ning kella 6ks oli restoranis tagasi. Siis saime veel salvrätikuid voltida - päris raske töö või mis (kõik käisid surnud nägudega ringi). Natukene ehmatas ära see, et järsku pistsid kohalikud töötajad meile joogitellimused näppu, mille me siis baarist tooma pidime. Aga eks alguses, kui süsteemiga tuttav pole, siis tundubki raske vms.

Mitu tundi möödus söögisaalis laudadelt nõude koristamine ja joogitellimuste täitmine. Seejärel on teenindajate töö nõud kuivatada ja noad, kahvlid, lusikad poleerida. Kui tegelesime juba sellega, siis tuli meile tutvustama end room service'i Jonathan. Ta ainult rääkis ja rääkis. Pakkusime, kas ta tahab meid aidata, kuid ta arvas, et talle meeldib tema töö rohkem - seisab meie kõrval käed taskus ja lobiseb. Natukene hiljem tuli ta mu kõrvale ja ütles: "I was wondering how tall... Oh, you are taller than me!". Ta ütles ka, et Malta jaoks olen ma liiga pikk. Seega sai jälle kinnitust see, et ma olen siinse inimese jaoks pikk. Hiljem peale tööd ma nägin teda veel, siis ta näitas, kus ta töötab ja andis mulle vett, sest meile pole tükk aega vett toodud.

Räägiksin ka veel, mis meil siin lubatud on. Nimelt juuksed peavad kinni olema, kummaski käes tohib olla üks sõrmus, üks paar kõrvarõngaid. Nõjatuda ega käed puusas seista ei tohi. Vilistada ei tohi, laulda ei tohi (ilmselgelt). Tööle hilineda ei tohi. See lõppeb nö vallandamisega. Meil on vormiriietus - see on väga mehelik. Nimelt küllaltki suur pluus ja vest. Peanupuke on nii pisike:)

Esimene tööpäev lõppes edukalt ma arvan. Iga uus koht vajab natukene harjumist ja siis ongi asi juba ok. Päeva lõpus saime ka 10 EUR'i tippi. Algul arvasime, et me ei tohi tippi vastu võtta - nii oli üldises hotelli tutvustavas raamatukeses kirjas, kuid tundub, et on ikka vastupidi. Awesome:)

Kokkuvõtteks siis nii palju, et töö ei ole raske ning praeguse seisuga teeme pühapäevani sama asja. Kell pool 4 läheme kohaliku aja järgi tööle ja hiljemalt kell 12 lõpetame. Mulle sobib, hommikul saab kaua magada ja kell 1 saab rõdule minna päikest võtma.

Praeguseks lõpetan ja varsti uute sündmustega tagasi.

Kui asi hakkab ilmet võtma.

Heii.

Eile ei teinud sissekannet, sest jõudsin suhteliselt hilja voodisse ja ei tahtnud toakaaslaseid klõbinaga segada.

Mis eile toimus? Eile saime kokku Mariaga, kes on siis meie siinpoolne vahendaja. Ta andis meile üldise juhendi hotelli kohta ja rääkis veel üht-teist. Peale temaga kohtumist, suundumsime Food&Beverage'i osakonda, kust meile lubati helistada. Ootasime ja ootasime, lõpuks tuli ka kõne. (Mis värk selle ootamisega siin on? Pealegi tundub, et neil on suhteliselt ükskõik ka. Nende suhtumine ja olek on kuidagi nii ükskõikne.) Kella poole 4 paiku siis lõpuks saime kõne ja kohtusime meie juhendaja Bradley'ga. Ta oli väga sõbralik (nagu nad kõik on). Uuris meie töökogemuse kohta ja pakkus, et me võiks kolmapäeval (ehk siis täna) alustada. Rääkis ka veel, et kuna inglise keel tundub ok olevat, et äkki meeldiks meile ka nende juures kontoris töötada. How cool is that? Tegelikult päris riskantne pakkumine nende poolt. Nad ei tunne ju meid ja ei tea, mida teha oskame jne. Päris jama, kui midagi nässu peaks keerama või mis.

Täna hommikul oli meil meeting. Seal nägime hotelli direktorit (me vähemalt arvame, et ta on). Ta rääkis meile ühe hea ja ühe halva uudise. 14-15 juuni on hotell täiesti täis ja tüdrukud peavad tubadest välja kolima. Kolime kolmandale korrusele ühte suurde halli. Meid on tegelikult päris palju. Nad lubasid ja eriti rõhutasid, et teevad meie olemise seal nii mugavaks kui võimalik. Ma arvan, et see on ok ja ei teki sellega probleemi. Hea uudis oli see, et me saame tasuta pesta on riideid. Varasem hinnakiri oli umbes selline: püksid ja seelikud: 3 eurot (üks paar pükse!!), sokid: 50 senti jne. See oli tõesti meeldiv uudis, kuid natukene paha on see, et kõik panvead oma mustad riided ühte korvi ning 24h jooksul peaks tagasi saama. Mis siis saab, kui keegi on nii õel, et võtab minu riided. Seoses sellega, tegelikult ma võin siin ennast gigandiks pidada. Tõsiselt, siin on kõik nii lühikesed. Eile õmblustädi pani mulle vesti selga, vaatas alt ülesse ja ohkas. Ehk siis kellelgi pole mu riietega siin midagi teha.

Eile käsime Häliga väljas söömas. Portsjonid olid väga suured ja tagasi hotelli oli küllaltki raske tulla.

Täna hommikusöögilauas rääkisin ühe Austria tudengiga. Ta rääkis, et on siin juba märtsikuust saadik olnud ja 16 päeva pärast läheb ära. Küsisin, kas talle meeldib siin ja ta ütles, et ta ootas enamat. Et nendel 5* tase on ikka hoopis midagi muud. Minagi täheldasin seda, et meie 5* hotellid on hoopis midagi muud. Aga eks siis õhtul selgub, mis tööd me tegema hakkame, milline see teenindus siin olema peab jms. Täna peaks ka selguma, mis päevadel me tööl oleme ning mis kellast mis kellani.

Praeguseks aga kõik ja kui ma õhtul jõuan, siis kirjutan ka oma esimesest tööpäevast. Kui ei, siis teen seda homme.

Malta seiklused vol. 1

Hei hei sõbrad ja vanemad ja muidu lugejad.

Kuidas Matlal on? Päris äge on - ilus, soe, kõik on nii sõbralikud ja abivalmis. (hotelli töötajad, näiteks portjeed teevad uksed lahti ja soovivad ilusat päeva umbes 5 korda päevas). Kohale siia jõudsime ilusti, äpardusi oli - Gatwicki lennujaama töötajad polnud just kõige pädevamad. Check-inis vaatas noorem naisterahvas piletit, näris nätsu, mängis oma keelega ja samal ajal ütles: "Oh, cool.". Ma vaatasin Hälile otsa ja küsisin, kas ma tõesti kuulsin seda praegu. Maltal pidi meile vastu tulema hotelli poolt takso, aga mida polnud, oli takso. Võtsime aga siis ise ja tulime hotelli. See on vapustav, parem kui piltidel, vähemalt toad. Kell 5 saime ilusti magama, kuid kell 9 ilmus telekasse teade, et kui soovite lugeda sõnumit, sisestage toa nr. Vägev süsteem, kuid nii varajast äratust poleks küll oodanud. Probleem oli selles, et kell 9 oli vaja öelda, et päeva jooksul tuleb meil tuba vahetada. Oleks aru saanud, kui seda oleks vaja kohe teha olnud.

Nüüdseks olen koos kahe Austria tüdrukuga. Nad on väga sõbralikud, kuid väga inetu oli siia tuppa tulla ja vaadata, kuidas kõik (tüdrukute) riided põrandal ja igal pool vedelesid. Üks tüdruk on terve päeva mu meelest voodis olnud. Kui ütlesin, et ehk ei ole palju palutud, kui te oma asju natukene koomale tõmbate, siis nad ütlesid, et nad on nii väsinud, kuid üritavad. Asju enam maas ei ole ja hakkab looma.

Siiani me ei ole veel kohtunud oma juhendajaga. Natukene naljakas aga okei, saabki natukene puhata. Kõik hotelli töötajad on väga sõbralikud. Näiteks portjeed teevad kogu aeg uksi lahti ja soovivad liftis 5 korda päevas have a nice day. Aga no miski siin väga kuskile suunas ei arene. Terve päeva ootasime voodeid ja voodipesu. Voodilinad ja asjad tulid, aga tekid ja padjad mitte. Jälle ootamist. Natukene naljakas süsteem minu meelest. Uurisime ka teiste käest söögi kohta, mida meile pakutakse. Minu toakaaslased olid väga kriitilised ning Häli omad ütlesid, et kõikidel päevadel on põhimõtteliselt sama toit. Pasta oli hea. Eks näis, loodame, et kolm kuud iga lõuna pastat sööma ei pea siis.

Kokku on hotellis umbes 40 praktikanti. Söögisaalis olid kõik sõbralikud ja tegid kohe juttu. Eriti siis teised studentid. Minu toakaaslased lahkuvad juba 1. augustil. Osad on siin juba olnud aprillist, osad paar nädalat.

Käisime ka täna "rannas". Ainuke asi, mis meile hotellis pole lubatud on bassein ja päikese võtmine hotelli territooriumil. Seega läksime siis jalutama ja nägime treppi, mis viis mere äärde. Sealt sai mööda redelit vette. Ühesõnaga, see koht, kus me käisime oli konkreetselt kalju. Malta kohalikud hüppasid 8m kõrguselt põhimõtteliselt huupi kaljude juurde vette. Mõnus on siin see, et puhub tuul. Natukenegi jahutust, sest juba praegu on siin ikka väga soe.. ning soojemaks läheb.

Aga olgu, praeguseks ma lõpetan ja uute sündmustega olen peatselt tagasi!